Tulevik - juba see sõna ise on niivõrd salapärane, et väga keerukas on mõtelda, mis selle taga olla võiks. Olgu see lähitulevikus või palju kaugemal. Kui juba mõelda, siis ikka alalt, mis on natuke südamelähedane ja natuke tuttav. Raamatumaailm. Kas tulevikus üldse on enam paberraamatut? Juba nüüd on ju e-lugerid ja e-raamatud. Või vastupidi oleme pöördunud tagasi tänapäeva, kus veel paberraamatul on oma roll. Väga loodaks seda. Mõtleks vaid - võtad kätte trükivärvist lõhnava tuttuuue raamatu - ootel, mis sisu selles avaneb. Karta on aga hoopis, et on robotid, kes sulle raamatu kätte toovad ja ka ette loevad. Hea, mugav muidugi, aga kas tahaks. Või ehk on robotid juba niivõrd head, et pole seda metalset kõla nende kõnes. Ja nad on võimelised ka loetu üle arutlema. Üks asi on emotsioon, mis nende ettelugemisest saab, teine asi aga ka see, mida teine (teised) ses tekstis leiavad. Raamatukogusid pole arvatavasti ka enam. Või kui on, siis ka see kõik on taandunud robotimaailma - teenindamine, suhtlemine jne. Masinad sõidavad raamaturiiulite vahel, otsivad üles sinu tahetu, sõidavad järgmise roboti juurde, kes selle kuskile üles märgib. Isegi siis peab ju mingi ülevaade olema, kus raamatud on. Tekib tunne, et ka ise muutun siis robotlikuks, marsisammul raamatukokku, raamat kotti, aitäh ja kogu lugu. Suhtlus taandub, sest suurt sõnavara pole vaja. Robotid on küll andekad ja edasi arendatud, kuid inimest nad ei asenda. Samas ei või me jääda ka paigale tammuma ja hõiskama, meil on niigi kõik hästi. Kuigi tegelikult ju ongi.