Ausalt öeldes tundub tulevik praegu tume: kliimamuutused on muutumas aina ettearvamatumaks ja räigemaks; rahvusvahelised suhted aina teravnevad; poliitikud ja teadlased, rahvast rääkimata, on äraostetavad; selle kõige taustal kasvavad pinged rahvaste ja veel pisemate kogukondade siseselt. Aga küsimus on edasi sõnastatud, mis võiks tulevikus paremini olla. Keskendun sellele. 2040. aastal võiks maailm olla jälle rahulik ja veriseid sõjalisi konflikte tugevalt tauniv. Poliitilisi otsuseid võiks suunata empaatia oma ja võõraste inimeste vastu, mitte isekate miljardäride rahakotid. Kõigil võiks olla õigus ja vabadus oma liidreid demokraatiliselt valida ning tunda enda õigusi igasuguse poliitilise võimu all kaitstuna. Inimese keha, seksuaalsus, rass ja religioon võiksid olla poliitikast puutumatud. Riiklikud organid võiksid enda rahvusvahelise mõjuvõimu tõstmise asemel keskenduda oma inimeste, nende kogukondade toetamisele ja kasvatamisele. Aastal 2040 võiksid kogukonnad leida teineteisega suuremat usaldust ja kontakti, kas üheskoos toitu kasvatades, ühiseid kultuuriruume hõivates või koos vaba aega veetes (noored vanadega, heterod homodega, vaesemad rikkamatega).