Aastal 2040 on minu kodulinn ja selle elanikud muutunud. On jõutud järeldusele, et ekraanisõltuvus on ka ikkagi tõsine sõltuvus ja üha aktiivsemalt proovitakse liikuda igapäevategevustes internetimaailmast välja. Toimub rohkem kogukondlikke üritusi ja huviringe, tänu sellele on kasvanud ka huvi hästikorraldatud avalike ruumide vastu ning üha enam rajatakse linna mitmesuguseid spordi- ja mänguplatse ning leitakse võimalusi ka siseruumides ühiselt aega veeta, eriti jahedamate ilmade ajal. Tänaval on haruharv nähtus see, et keegi ninapidi telefonis on. Elanikud väärtustavad üha enam kvaliteetset linnaruumi ning rajatud on rohkelt rattaradu ja -teid. Oluliseks väärtuseks on säästlikkus - parandamistöökojad ja käsitööringid on levinud nähtus, riideid eelistatakse osta kasutatult või ise teha. Ei ole enam eraldi pakendivabu või "parim enne" ületanud toodete toidupoode vaid ketipoodide normaalseks osaks ongi võimalikult pakendivaba kauplemine ning säilivusaega kaotavatele asjadele on eraldi vahekäik. Normaalsuseks on saanud bussi või rattaga või jala liiklemine, sest transpordiühendused on väga head ning ka talvel pääseb igale poole kergliiklema, kõnni- ja rattateed lükatakse lahti esmajärjekorras. Linnasüdames ja sellega piirnevatel aladel ei ole sisuliselt tühjalt seisvaid või hooldamata krunte - võimalikult palju ajaloolist on taastatud, kasutamata kohad kasutusse võetud. Prioritiseeritakse tiheasustust ja selle boonuseid. Emajõe kaldad on korrastatud ja läbi terve linna on võimalik neid mööda pikalt jalutada. Kogukond on kindel ja soe, abivajajad leiavad alati tuge ja teineteise käekäigu vastu tuntakse huvi ka siis, kui üksteist tegelikult ei teata.