Tervist, küsimuste esitajad! Sellele "kääbus-Eesti" vabariigile, milles ma praegu elan, ei saa küll ennustada paremat tulevukku. Pilk maakaardile ütleb juba ise, et sellel maanurgal ei lähe, ega hakka paremini minema. Maksimaalselt kaheksaakümne või saja aasta pärast ei ole seda riiki enam maakaardil. Hääbub see eesti rahvus nii, nagu siin kõrval kunagine Liivimaa oma liivlastega. Kahekümne viie aasta pärast see vasallriik Eesti ehk ikka eksisteerib, aga ainult siis, kui õnnestub need globalis- tlikud rohepöörajad riigi eestotsast ära saada. Nad on niipalju kurja ja pahandust teinud, et nende juhtimisel jõuame lõpuni kiiremini, kui saja aasta pärast. Iga tekkiva probleemi lahendusena nähakse sõda ja muudkui sõda. Pisiriigina peaksime püüdma asju lahendada rahulikkusega, igasuguste läbirääkimistega, võimalike rahu-
sobitamistega, aga mitte esinema pistrikena, sõjaõhutajatena, nagu: surume Venemaa põlvili, sõdime tema territooriumil, rebime ta tükkideks, jagame pärast ära.
Aitame Ukraina vendi, anname kõik ära, omal püksitagumik lõhki ja rahvas näljas, kõri maksudega kinni nööritud. Veerand sajandi pärast hakkab siin kuulma ilmselt
eeati-inglise-vene segakeelt. Noored räägivad, kirjutavad juba praegu vigaselt oma emakeelt - ei ole kaugel see rahva ja keele segunemise ja lahustumise aeg.