Vanaema maja seisis kõrgel mäenõlval, kust avanes vaade lõputule metsade ja järvede mosaiigile. Igal suvel sõitis Kaisa sinna, et veeta paar kuud looduse rüpes, eemal linnakärast ja koolimuredest. Sel aastal tundus kõik aga teistsugune – vanaema oli muutunud vaiksemaks, ja majas oli mingi seletamatu tunne, justkui keegi jälgiks teda.

Ühel ööl ärkas Kaisa kummalise sosina peale. Algul arvas ta, et see on vaid tuul, mis mängis vana puumaja pragudes, kuid hääl kõlas liigagi selgelt. Ta tõusis voodist ja piilus aknast välja. Õues, otse vana õunapuu all, seisis tume kuju. Süda hakkas kiiremini põksuma. Kaisa sulges hetkeks silmad ja kui ta need uuesti avas, oli kuju kadunud.

Järgmisel hommikul otsustas ta vanaemalt küsida, kas ta teab midagi öistest helidest. Vanaema ohkas ja ütles: „Mõned lood tulevad meile unenägudesse, mõned aga otsustavad päriselt tagasi tulla...“